"Tõesti, tõesti, ma ütlen teile: kui nisutera ei lange maasse ja ei sure, jääb ta üksi; kui aga sureb, siis teeb ta palju vilja."

Johannese 12:24

Sissejuhatus

Elu sisse on põimitud sügav paradoks, mis esitab väljakutse meie arusaamale sellest, mida tähendab tõeliselt elada. Maailm õpetab meid tihtipeale klammerduma oma elu külge, otsima mugavust ja turvalisust ning vältima iga hinna eest valu ja kaotust. Jeesus esitab meile aga Johannese 12:24 teise vaatenurga, näidates meile, et tõeline elu on sageli just seal, kus me seda kõige vähem ootame:läbi surma.

Johannese 12:24 ajalooline kontekst

Johannese 12. peatüki tegevus toimub esimese sajandi Rooma impeeriumi kontekstis, täpsemalt Jeruusalemmas, mis oli Rooma võimu all. Juudi rahvas elas Rooma okupatsiooni all ja ootas päästjat, kes vabastaks nad oma rõhujatest. Jeesus kui juudi õpetaja ja tervendaja oli saanud suure poolehoiu ja paljud inimesed uskusid, et ta on kauaoodatud Messias. Kuid tema õpetused jategevus oli teinud temast ka vastuolulise tegelase ning religioossed ja poliitilised võimud suhtusid temasse kahtlevalt ja vaenulikult.

Johannese 12. peatükis on Jeesus Jeruusalemmas juudi paasapüha pidustusel, mis oli väga religioosse tähtsusega aeg. Linnas oleks olnud palju palverändureid kogu piirkonnast ja pinged oleksid olnud suured, kuna juudi juhid kartsid rahutusi ja mässu. Selle taustal siseneb Jeesus Jeruusalemma triumfiprotsessioonis, ratsutades eesli seljas ja teda tervitavad kuningana juudid.rahvahulgad.

See käivitab sündmuste seeria, mis viib Jeesuse arreteerimise, kohtuprotsessi ja hukkamiseni. 12. peatükis räägib Jeesus oma peatsest surmast ja oma ohvri tähtsusest. Ta õpetab oma jüngritele, et tema surm on vajalik ja muutev sündmus ning et ka nemad peavad olema valmis surema iseendale, et kanda vaimset vilja.

Üldiselt on Johannese 12. peatüki ajalooline kontekst poliitilise ja religioosse pinge taustal, kus Jeesuse õpetused ja tegemised põhjustavad nii imetlust kui ka vastuseisu. Tema sõnum eneseohverdusest ja vaimsest muutusest viib lõpuks tema surmani, kuid ka uue liikumise sünnini, mis muudab maailma.

Johannese 12:24 tähendus

Kasvu ohvriline olemus

Seemnel on oma uinuvas olekus suur potentsiaal. Kuid selleks, et see potentsiaal vallanduks ja kasvaks viljakaks taimeks, peab ta kõigepealt surema oma praegusele kujule. Samamoodi peame me sageli ohverdama oma soovid ja mugavused, et kogeda kasvu ja muutust oma vaimses elus.

Multiplikatsiooni põhimõte

Jeesus õpetab meile, et kui üks seeme sureb, võib see toota palju seemneid. See paljunemise põhimõte on Tema teenistuse keskmes, mis näitab Jumala kuningriigi laienevat olemust. Kristuse surma ja ülestõusmise kaudu oleme kutsutud osalema selles paljunemisprotsessis, jagades lootust ja elu, mille me Temas leiame, teistega.

Kutse surra iseendale

Johannese 12:24 esitatud paradoks kutsub meid üles surema iseendale, oma egoistlikele ambitsioonidele ja hirmudele. Kui me seda üleskutset vastu võtame, leiame, et ainult iseendale surres saame tõeliselt elada ja kogeda seda külluslikku elu, mida Jeesus pakub.

Johannese 12:24 rakendamine

Selle teksti tähendust saame rakendada meie tänasele elule:

Võtame omaks kasvu ohvrilise olemuse, loobudes vabatahtlikult oma soovidest ja mugavustest isikliku muutuse ja vaimse küpsuse nimel.

Rakendage paljunemise põhimõtet, jagades aktiivselt Kristuses leitud lootust ja elu teistega, aidates sellega kaasa Jumala kuningriigi laienemisele.

Vastake üleskutsele surra iseendale, uurides regulaarselt oma südant ja andes oma isekad ambitsioonid ja hirmud Jumalale, lubades tal meid kujundada Kristuse kujuks.

Päeva palve

Issand, ma ülistan Sind sügava tarkuse ja armastuse eest, mida Sa oled näidanud Jeesuse Kristuse elu, surma ja ülestõusmise kaudu. Tunnistan, et ma sageli klammerdun oma soovide ja hirmude külge, mis takistavad tööd, mida Sa tahad minus ja minu kaudu teha. Tänan Sind Sinu Vaimu kingituse eest, kes annab mulle väe ületada hirmu, et ma saaksin Sind usus järgida. Aita mul surra iseendale, et ma saaksin elada.Jeesuse nimel ma palvetan. Aamen.