"Kui me tunnistame oma patud, siis on ta ustav ja õiglane, et ta meile meie patud andeks annab ja meid puhastab kõigest ülekohtust." (1Jh 1:9).

Oma pattude tunnistamine on vajalik ja jumalakartlik tava, mis aitab meil oma elu Jumalale ümber orienteerida ja elada ühenduses teiste usklikega.

1. Johannese 1:9 õpetab apostel Johannes algkogudusele ülestunnistuse tähtsust. Ta adresseerib oma kirja inimestele, kes väidavad, et neil on osadus Jumalaga, kuid elavad siiski patus: "Kui me väidame, et meil on osadus temaga, kuid käime pimeduses, siis me valetame ega ela tõe järgi" (1. Johannese 1:6). Kogu oma kirjas kutsub apostel Johannes kogudust üles käima valguses, nii nagu Jumal on sellesvalguse, viies usu ja praktika kooskõlla ülestunnistuse ja meeleparanduse kaudu.

Johannes kirjutab 1. Johannese kirja, et aidata uutel usklikel kogeda vaimulikku osadust, mis tekib siis, kui inimese usk ja teod on kooskõlas Jumala tahtega. Sarnaselt apostel Pauluse kirjaga korintlastele õpetab Johannes uusi usklikke, kuidas teha meeleparandust, kui patt hiilib kogudusse, suunates inimesi tagasi usu juurde Jeesusesse, Jumala Poega, kes puhastab meid kõigest patust: "Aga kui me käimevalguses, nagu tema on valguses, siis on meil osadus üksteisega, ja Jeesuse, tema Poja veri puhastab meid kõigist pattudest" (1Jh 1:7).

Johannes põhjendab oma õpetust ülestunnistamisest Jumala iseloomuga, kui ta ütleb: "Jumal on valgus ja temas ei ole üldse pimedust" (1Jh 1:5). Johannes kasutab valguse ja pimeduse metafoori, et vastandada Jumala iseloomu patuse inimese iseloomule.

Kirjeldades Jumalat kui valgust, rõhutab Johannes Jumala täiuslikkust, Jumala tõde ja Jumala väge, millega ta suudab välja tõrjuda vaimse pimeduse. Valgus ja pimedus ei saa asuda samas ruumis. Kui valgus ilmub, kaob pimedus.

Jeesus on Jumala valgus, kes tuli maailma vaimsesse pimedusse, et paljastada inimeste patt: "Valgus on tulnud maailma, aga inimesed armastasid pigem pimedust kui valgust, sest nende teod olid kurjad" (Jh 3:19). Oma patu tõttu lükkasid inimesed Jeesuse kui oma päästja tagasi. Nad armastasid oma patu pimedust rohkem kui Jumala päästmise valgust. Jeesust armastada tähendab pattu vihata.

Jumal on tõene. Tema tee on usaldusväärne. Tema tõotused on kindlad. Tema sõna võib usaldada. Jeesus tuli ilmutama Jumala tõde, et hajutada patu pettust. "Ja me teame, et Jumala Poeg on tulnud ja on andnud meile mõistuse, et me tunneksime teda, kes on tõene" (1Jh 5:20).

Jumala valgus valgustab inimsüdame pimedust, paljastades selle patu ja rikutuse: "Süda on üle kõige petlik ja meeleheitlikult haige, kes seda mõistab?" (Jeremija 17:9).

Maailma valgusena valgustab Jeesus meie arusaama õigest ja valest, paljastades Jumala normi inimese käitumisele. Jeesus palvetab, et tema järgijad oleksid pühitsetud ehk eraldatud maailmast Jumala teenimiseks, võttes vastu Jumala sõna tõe: "Pühitse neid tões; sinu sõna on tõde" (Jh 17:17).

Elu, mis on õigesti orienteeritud Jumalale, peegeldab Jumala sõna tõde, täites Jumala plaani armastada Jumalat ja teisi: "Kui te peate minu käske, siis jääte minu armastuses, nii nagu mina olen pidanud oma Isa käske ja olen jäänud tema armastuses" (Jh 15:10). "See on minu käsk, et te armastate üksteist, nagu mina olen teid armastanud" (Jh 15:12).

Me jääme Jumala armastusse, kui me hülgame maailma teed, et järgida Jumala käske, kui me teeme meeleparanduse iseenda juhitud elust, mis ajab taga patuseid naudinguid, Jumala juhitud elule, mis naudib Tema austamist.

Piibel õpetab meile, et sellist muutust on võimatu ise teha. Meie süda on nii meeleheitlikult paha, et vajame südame siirdamist (Hesekiel 36:26). Me oleme nii täielikult patust ära tarvitatud, et oleme sisemiselt vaimselt surnud (Efeslastele 2:1).

Me vajame uut südant, mis on paindlik ja paindlik Jumala juhistele. Me vajame uut elu, mida juhib ja suunab Jumala Vaim. Ja me vajame vahendajat, kes taastab meie suhte Jumalaga.

Õnneks annab Jumal meile seda, mida me ise ei suuda (Jh 6:44; Ef 3:2). Jeesus on meie vahendaja. Jeesus ütleb apostel Toomasele, et tema on tee Isa juurde: "Mina olen tee, tõde ja elu. Keegi ei tule Isa juurde muidu kui minu kaudu" (Jh 14:6).

Kui me usume Jeesusesse, saame igavese elu: "Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta andis oma ainusündinud Poja, et igaüks, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu" (Johannese 3:16).

Jumal annab meile uue elu Püha Vaimu kaudu: "Tõesti, tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui keegi ei sünni veest ja Vaimust, ei saa ta Jumala riiki. Mis on lihast sündinud, on liha, mis aga Vaimust sündinud, on vaim" (Jh 3:5-6). Püha Vaim on meie teejuht, suunab meid Jumala tõde, aitab meil elada Jumala tahte järgi, kui me õpime, etallu Tema juhtimisele: "Kui tõe Vaim tuleb, juhatab ta teid kogu tõde" (Johannese 16:13).

Johannes kirjutab oma evangeeliumi, et julgustada inimesi uskuma Jeesusesse ja saama igavest elu: "Aga need on kirjutatud selleks, et te usuksite, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg, ja et uskudes teil oleks elu tema nimel" (Johannese 20:31).

Oma kirjades kutsub Johannes kogudust meeleparandusele, pöörduma ära patust ja pimedusest, hülgama maailma ihasid, loobuma liha patust ihadest ja elama kooskõlas Jumala tahtega. Korduvalt tuletab Johannes kogudusele meelde, et see peaks loobuma maailmast ja elama kooskõlas Jumala tahtega.

"Ärge armastage maailma ega seda, mis maailmas on. Kui keegi armastab maailma, siis ei ole temas Isa armastus. Sest kõik, mis on maailmas - liha ihad ja silmade ihad ja uhkus omandiga - ei ole Isalt, vaid on maailmast. Ja maailm kaob koos oma ihadega, aga kes teeb Jumala tahtmist, see jääb igavesti" (1. Johannese 2:15-17).

Johannes pöördub taas valguse ja pimeduse keele poole, et kutsuda kogudust üles pöörduma maailma poolt propageeritud vihkamisest Jumala armastuse poole, mis edendab vastastikust armastust: "Kes ütleb, et ta on valguses ja vihkab oma venda, on ikka pimeduses. Kes aga armastab oma venda, jääb valguses, ja temas ei ole põhjust komistamiseks. Kes aga vihkab oma venda, on pimeduses ja kõnnibpimeduses ja ei tea, kuhu ta läheb, sest pimedus on pimestanud tema silmad" (1Jh 2:9-11).

Läbi ajaloo on kirik hüljanud Jumala armastuse ja andnud järele maailma ahvatlustele. Tunnistus on vahend, et võidelda selle patuse kalduvuse vastu iseendas. Need, kes elavad jumaliku standardi järgi, elavad valguses, nagu Jumal on valguses. Need, kes elavad maiste standardite järgi, jagavad maailma pimedust. Johannes kutsub kirikut üles jääma truuks omakutsumus, et ülistada oma eluga Jumalat ja hüljata maailma eetos.

Kui me märkame, et meie elu ei peegelda Jumala armastust, peaksime pöörduma ülestunnistuse ja meeleparanduse poole. Paludes Jumala Vaimu, et ta võitleks meie eest, aitaks meil vastu seista patu kiusatusele ja annaks meile andeks, kui me anname järele oma liha soovidele.

Kui Jumala rahvas elab maiste standardite järgi - otsides isiklikku naudingut seksuaalse iha poole püüdlemise kaudu või elades pideva rahulolematuse seisundis, sest oleme rahulolematud oma töö, pere, koguduse või materiaalse varaga, või kui me püüame leida isiklikku kindlustunnet rikkuse kogumise kaudu, mitte ainult Kristuses - siis me elameMe elame pimeduses ja vajame, et Jumal valgustaks meie südame seisundit, paljastades meie patu sügavuse, nii et me mäletaksime Jumala lunastava armu hingamist ja jätaksime taas kord maha maailma riismed.

Pattude tunnistamine ei ole kristlikus elus üksikakt. Tõsi, me jõuame päästvasse usku Jumala sõna kuulmise kaudu (Rm 10:17), mille kaudu me saame vaimse valgustuse Jumala standardist meie elule ja veendumuse, et me ei ole seda täitnud (Rm 3:23). Püha Vaim viib meid oma patu veendumuse kaudu meeleparandusele ja võtab vastu armu, mida Jumal teeb meile kättesaadavaks läbiJeesuse Kristuse lepitus (Efeslastele 2:4-9). See on Jumala päästev arm, mille kaudu me tunnistame oma patud Jumalale ja Jeesus omistab meile oma õigluse (Roomlastele 4:22).

Samuti on tõsi, et tunnistades regulaarselt oma pattu Jumalale, kasvame me pühitsemisarmastuses. Me kasvame arusaamises patu sügavusest ja Jeesuse lepituse hingusest. Me kasvame Jumala au ja tema normide hindamises. Me kasvame sõltuvuses Jumala armust ja Tema Vaimu elust meis. Tunnistades regulaarselt oma pattu Jumalale, meenutame, et Kristuse meie eest valatud verdkatab paljud patud - mineviku, oleviku ja tuleviku.

Regulaarne ülestunnistus ei ole Jeesuse ristitöö hülgamine, vaid meie usu näitamine Jumala pühitsemisarmu vastu.

Tunnistades regulaarselt oma patud Jumalale, meenutame armu, mille oleme saanud Jeesuse lepituse kaudu. Me hoiame oma südames tõde Jumala tõotusest Jeesuse, meie Messia kohta: "Ta on kandnud meie kannatusi ja kandnud meie muresid; ometi pidasime me teda lööduks, Jumala poolt lööduks ja vaevatud. Aga ta on läbi löödud meie üleastumiste pärast, ta on purustatud meie süütegude pärast; tema pealeoli nuhtlus, mis tõi meile rahu, ja tema haavadega oleme me terveks saanud. Ja me oleme nagu lambad eksinud, me oleme pöördunud - igaüks omale teele - ja Issand on pannud meie kõigi ülekohut tema peale" (Jesaja 53:4-6).

Me peame võtma harjumuseks ülestunnistuse ja meeleparanduse, mitte kui õigluse eeltingimuse, vaid kui vahendi vaimse pimeduse nurjamiseks, meie ümberorienteerumiseks Jumalale ja osaduseks kirikuga.

Johannes kutsub koguduse inimesi üles mõtlema Jumala õiglusele (valgusele) ja oma patususele (pimedusele). Johannes kutsub tema hoole all olevaid vaimulikke lapsi üles tunnistama inimeseks olemisele omast pattu: "Kui me ütleme, et meil ei ole pattu, siis me petame ennast, ja tõde ei ole meis" (1Jh 1:8). Jumala tõde paljastab meie patu.

Kui ma Jumala Sõna meelde jätan, siis peidan Jumala tõde oma südamesse ja annan Jumala Vaimule laskemoona, millega sõdida oma südame kiusatuste vastu. Kui mu süda hakkab mind eksitama, himustades selle maailma asju, siis Jumala Sõna astub tegutsema, tuletades mulle meelde Jumala standardeid ja tuletades mulle meelde, et mul on Jumala Vaimus eestkõneleja, kes töötab minu nimel, aidates mindvastu kiusatusele. Ma teen koostööd Jumala Vaimuga, kui ma kuulan Jumala sõna, allun Vaimu juhtimisele ja seisan vastu oma patustele soovidele. Ma võitlen Jumala Vaimu vastu, kui ma andun oma liha soovidele.

Jaakobus kirjeldab kiusatust nii: "Ärgu keegi ütle, kui teda kiusatakse: "Jumal kiusab mind", sest Jumalat ei saa kiusata kurjaga, ja ta ise ei kiusata kedagi. Aga iga inimene satub kiusatusse, kui teda meelitab ja meelitab tema enda soov. Siis sünnitab soov, kui see on juba tekkinud, pattu, ja kui patt on täis kasvanud, toob ta surma" (Jakoobuse 1:13-15).

Kui me anname järele soovidele, siis teeme pattu Jumala vastu. Me kõnnime pimeduses. Sellises seisundis kutsub Jumal meid üles ülestunnistusele, võttes meid oma armuga vastu.

Meie usutunnistuses peitub lootus. Kui me tunnistame oma patud, katkestame me oma truuduse maailma ja selle rikutud standardite suhtes. Me joondume uuesti Kristusega. Me "kõnnime valguses, nagu Tema on valguses." Johannes kutsub kogudust üles tunnistama oma patud, teades, et Jeesuse lepitusohvri kaudu on võimalik saada andeks. Jeesus tuletab meile meelde, et saatan tahab meid hävitada, kuid Jeesus tahab meie elu."Varas tuleb ainult selleks, et varastada, tappa ja hävitada; mina olen tulnud, et neil oleks elu ja seda külluses" (Johannese 10:10).

Ei ole mõtet püüda oma pattu varjata, varjates oma vigu. "Kes oma pattu varjab, see ei jõua" (Õpetussõnad 28:13). "Katmine" on muide lepituse tähendus. Jeesus katab meie patud täielikult oma verega. Me ei saa kunagi oma vigu täielikult parandada. Me vajame Jumala armu, seega kutsub Jumal meid üles ülestunnistusele, tuletades meile meelde, et "Kui me tunnistame oma patud, siis on ta ustav ja õiglane, et ta meile meie patud andeks annab.ja puhastab meid kõigest ülekohtust" (1Jh 1:9).

Jumal on ustav ja andestab. Ta ei jaga meie tujukust. Me ei pea mõtlema, kas Jumal on meie vastu armuline, kui me tuleme Tema juurde usutunnistusele. Ei ole vaja meeleheitele sattuda meie kurjuse pärast ega mõelda, kas meid purustatakse karistuse all meie järeleandmiste eest. Jumal "on ustav ja õiglane, et anda meile meie patud andeks".

Meie pattude õiglane karistus on juba täidetud Jeesuses. Tema veri lepitab meid. Meie ei saa midagi teha, et täita Jumala õiglust meie pattude eest, kuid Jeesus saab ja on seda teinud, ükskord ja igaveseks ristil. Jeesus on täitnud õiglase karistuse meie süütegude eest, seepärast lendame usutlusele, teades, et meie palve vabanduse saamiseks on juba täidetud Jeesuses.

Jumal on ustav ja õiglane, et andestada. Ta ei nõua patukahetsust. Meie patukahetsus on täidetud Kristuses. Ta ei nõua teist elu patu eest, Jeesus on meie tall, meie ohver, meie lepitus. Jumala õiglus on täidetud ja meile on andeks antud, seega tunnistagem oma patud Jumalale, saades tema rahu ja vabanduse. Olgu teie süda koormamata, sest Jumal on ustav, et andestada.

Kui me tunnistame Jumalale oma patud, siis puhastab ta meid kõigest ülekohtust talleliha vere kaudu. Jumal tuletab meile meelde, et meil on Kristuse omistatud õiglus. Tunnistamise ajal meenutame, et me seisame Jumala ees Jeesuse Kristuse armus. Kuigi me oma nõrkuses oleme teda unustanud, ei ole ta meid unustanud ega hüljanud. Me võime usaldada, et ta peab oma lubadust meid puhastadakõik ebaõiglus.